Mõtlema panev artikkel!

Posted on November 21, 2012

0


Kas õpilaste väheses õpihuvis on tõesti süüdi digiajastu „mänguasjad”?

Maris LindojaJärjest enam valmistab haridusspetsialistidele ja lapsevanematele muret lõhe digiajastu õppija ja traditsioonilise hariduse vahel. Maris Lindoja uurib oma kogemuse põhjal milliste meediumite ja tehnoloogiliste arengute koosmõjul on tekkinud selline uus nähtus nagu „digilaps”.

Haridusspetsialistid on seisukohal, et digiajastu õppija on täiesti uus nähtus: see on keegi, keda iseloomustab soov pidevalt olla online, kel on käsil mitu tegevust korraga ning kes õpib katse-eksituse meetodil. Õpilaste „digistumine” on paraku tekitanud olukorra, et õpetajatel on tunnis üha raskem õpilaste tähelepanu hoida ja ainus viis seda teha on keelata konkureerivate tähelepanuobjektide – mobiilide ja teiste digiseadmete – kasutamine tunnis. Selle asemel, et võidelda ette kaotatud võitlust, tuleks digiseadmeid keelustamise asemel õppetöös enam ära kasutada. Milliste meediumite ja tehnoloogiliste arengute koosmõju on sellise „digilapse” kujundaja? Miks on Eestis lõhe „digiõpilase” ja põhikooli „analooghariduse” vahel ja miks teeb see lapsevanemad murelikuks?

„Lapserikkuja ja ajaraisk

Minu noorim laps, viieaastane, õpib kirjutama arvutis – erinevalt oma vanematest vendadest, rääkimata minust. Miks ta peakski kirjutama paberile, kui näeb oma ema iga päev kirjutamiseks mitte paberit ja pliiatsit, vaid klaviatuuri kasutamas? Tõsi, ta kasutab sama igapäevast Word’i nagu minagi, mitte mõnd mängulist e-aabitsat. Küllap leiaksin e-aabitsa, kuid inglise-, saksa- või soomekeelse, sest eestikeelset ei ole.

Samuti on mu viieaastane järelkasv aktiivne YouTube´i kasutaja. Vaimustuses Lego robotite koostamise videotest ja lihtsatest storydest, mida tõenäoliselt küll temast natuke vanemad fännid filmivad ning Interneti vaatamiseks üles laevad, on pojalgi valminud isa abiga esimesed mobiilivideod. Pole veel kindel, kumb oskus areneb mu lapsel praegu kiiremini, kas tähtedest sõnade ja lausete moodustamine või visuaalne kirjaoskus – loo jutustamine oma roboteid liigutades ja filmides ning neile repliike välja mõeldes.

E-Fibel © KoolibriEelmiste põlvkondade suurim „lapserikkuja ja ajaraisk” televiisor tekitas küll meedia tarbimise vajaduse, kuid ei andnud lastele võimalust ise sisu luua. Kallist videotehnikat nii lihtsalt noortele ei usaldatud ning filmitu jagamine oli keeruline. Järjest vingemad võimalused video salvestamiseks ning Interneti hüppeliselt kasvav läbilaskevõime, sellega koos tekkinud mugavad video jagamise ning vaatamise keskkonnad on muutnud noorte meediakäitumist. Praegu on juba koolieelikud teadlikud sellest, et kui pole huvitavat sisu, siis tuleb see ise luua ning neil on juurdunud harjumus seda teha. Seda protsessi võimendab osaluspraktika sotsiaalmeedias – igaüks on uue info looja ja vahendaja, uus teadmine tekib kaasates. Noored filmivad oma tegevusi, saadavad videolõike sõpradele või laevad Interneti kommenteerimiseks.

Digiajastu õppeformaadid

Interneti kasutamise harjumused tulevad paratamatult koolitundi kaasa. Õpetaja monoloog tahvli ees või korraldus „lugege see peatükk õpikust läbi” on digiajastul „vale formaat”. Interneti tähelepanumajandusega harjunud õpilane ei saa aru, miks peab tunni jälgimine nii pingutav olema. Tegelikult ei peagi – õppematerjal võib olla esitatud samas elavas ja vaheldusrikkas formaadis kui YouTube´i video, kuid ei saa nõuda, et iga õpetaja oskaks sellist õppematerjali luua, kuigi entusiastlikumad seda teevad.

Videoformaadi kiire levik Internetis on minu arvates olnud määravaim põhjus, miks arusaam suhtlemise ja infovahetuse formaatidest ning ka teadmiste omandamise viisidest on noorema ja keskmise põlvkonna arusaamistes nii erinev olnud. Lisaks mõjutavad noorte käitumist muudki Interneti kasutamise trendid, mis kõik kokku on saanud mõjusaks Eesti internetistumise kõrge taseme tõttu. Eestis kasutab Internetti 96% kõigist 6–17aastastest lastest, neist 82% igapäevaselt, ning sellega on Eesti üks suurima internetikasutusega riike Euroopas. Mida noorem kasutajagrupp, seda enam domineerib uuringute andmetel Internet nende meediatarbimises ja on seetõttu laste maailmapildi oluline kujundaja.

Emakeelne tarkvara

Kuid mitte ainult tähelepanu hoidmine, vaid ka õpilaste teatud oskuste vähenemine on tekitanud pedagoogides muret. Lugesin ühe õpetaja artiklit, et matemaatikatunnis sirkli ja joonlaua kasutamises on tänapäeva lapsed hoopis kohmakamad kui nende eakaaslased veel 5-6 aastat tagasi. Joonlauad muudkui kukuvad, ringid ei tule ümmargused. Arvutit, nutiltelefoni, Internetti võib pidada kõige halva põhjuseks– lugemisharjumuse kadumine, vähene füüsiline koormus, irdumine igapäevareaalsusest jne. Umbes sama on kurdetud iga eelneva populaarse meediumi puhul.

Foto: Alexander Kirch © iStockphotoMind ei pane muretsema, kui pedagoogid kurdavad laste käeliste oskuste vähenemise pärast. Pigem tekib mul küsimus, miks on vaja joonestada sirkli ja joonlauaga, miks ei ole koolis ikka veel võimalik kasutada selleks mõnd arvutiprogrammi? Kool peaks õpetama elus vajaminevaid oskusi nii, nagu neid igapäevaselt vaja läheb – etteütlus kirjutatakse tekstitöötlusprogrammis, matemaatikaülesanne lahendatakse programmis, mis sisaldab tehteid ja valemeid.

Kodus on lapsed harjunud kasutama erinevat tarkvara, Internetti ja mobiiltelefoni, nad teavad tehnoloogiliste vahendite eeliseid. Piduriks kaasaegsemate õppemeetodite kasutamisele ei ole ennekõike mitte selleks koolidele vajamineva tehnika puudumine või selle kõrge hind. Peamiselt on Eestis probleemiks emakeelse õppetarkvara nappus. Riiklik haridussüsteem ei suuda kiirete arengutega sammu pidada – kui õpilased elavad juba mitmeid aastaid digitaalsel teel omandatava informatsiooni maailmas, käib haridusministeeiumis alles digiõppe tegevuskavade koostamine. Nii on õpetajad jäetud olukorda, kus nad peavad selle probleemi igapäevaselt ise lahendama – kas Internetist sobivat õppematerjali otsides, seda ise koostades, või hoopis arvutikasutust keelates.

Maris Lindoja,
Chiron Media e-õppe arendaja, interaktiivse multimeedia magister

Copyright: Goethe-Institut e. V.
november 2012

 

 

Posted in: Artikel